Anna Bessonova pani Tartu publiku kiljuma

14.02.2011

Postimees

Inga Höglund

Kui hapra välimusega iluvõimlemise maailma­meister Anna Bessonova Tartus Miss Valentine’i rahvusvahelisel võimlemisturniiril platsile astub, täitub kogu saal kõrvulukustava kiljumisega. 

Võimlemisfännid õhkavad ainuüksi tema armsa naeratuse peale ning kui kava algab, pole võistlussaalis enam mitte kedagi muud peale ukrainlanna.

Kuid tema õrn välimus on petlik. 26-aastane piitspeenike maailmameister paneb oma uskumatult kõrgete hüpetega jahmuma kõik spordisõbrad.

Bessonova pani oma sportlaskarjäärile punkti mullu kevadel pärast pikka võitlust iseendaga ja tihtilugu subjektiivse spordialaga.

«Tean oma tugevusi ja olen alati tahtnud olla tipus. Pärast MMi mõtlesin, et just nüüd on õige aeg ja mulle tundub, et ma ei eksinud,» avaldab Bessonova.

Endiselt heas vormis

Ometigi on Bessonova nüüdki täpselt sama heas vormis kui oma viimastel tiitlivõistlustel 2009. aasta sügisel, kui ta MMil hõbeda ja kolm pronksi võitis. Tema esinemist jälgides tundub kummaline, et parimais aastais sportlane jätab karjääri pooleli.

«Ilmselt on mul nüüd juba teised huvid, tahan tundma õppida ka teistsugust elu,» teatab Bessonova hoolikalt sõnu valides. «Oma head vormi kasutan aga ära ja käin palju üle maailma esinemas. See teeb samuti rõõmu – nii mulle kui ka pealtvaatajatele. Mulle tundub, et sellise olukorraga on kõik rahul.» Viimase lause peale hakkab Bessonova naerma.

Viimased 15 aastat on MM-tiitli vaheldumisi võitnud Venemaa ja Ukraina võimlejad. Kaks võimlemise koolkonda on välja kasvanud Nõukogude Liidu aegadest ning kahe riigi võimlemiskorüfeede vahelised konfliktid on tihtilugu paisunud rahvusvahelisteks skandaalideks. Ja paraku pole Bessonovagi neist tülidest pääsenud.

Võimlemisringkondades leitakse Venemaa ja Ukraina vastasseisule värvikaid võrdlusi. Foorumites nimetatakse Bessonova treeneri Irina Derjugina ja Venemaa koondise peatreeneri Irina Vineri vahelisi suhteid näiteks dünastiate sõjaks ning kahe suurnime rivaalitsemine ei tule võimlejatele uudisena.

Nii sattus Derjugina mõni kuu enne 2008. aasta Pekingi olümpiamänge järjekordsesse skandaali, milles teda süüdistati kokkumängus teiste kohtunikega. Selle tulemusel ei tohi ta kuni 2012. aasta lõpuni osaleda ametlikus delegatsioonis ühelgi rahvusvahelise alaliidu võistlusel. Derjuginalt võeti kohtunikupaberid ning keelati isegi treenerina kaasa sõitmine. Lisaks käis tihe õhutustöö ka tagalas.

«Mul polnud muidugi meeldiv, kui see kõik toimus. Mõistsin, et see võib mu hinnetele ja mu staatusele halvasti mõjuda. Tegelikult see ju käis treenerite vahel ja meie võimlejatena polnud milleski süüdi ega puutunud otseselt asjasse – ei tüdrukud Venemaalt, ei mina, ei teised Ukrainast,» meenutab Bessonova. «See toimus treenerite vahel, kuid nemad häälestasid meid pärast vastavalt ja seetõttu oli eriti raske.»

«Suhtlesime Vene tüdrukutega ikka edasi. Üritasime treenerite eest seda lausa varjata,» jätkab ukrainlanna muigega. «Võistlesime väga tihti koos. See on niigi raske, et meie eest otsustavad kohtunikud või treenerid. Iga treener mõtleb, et tema võimleja on parim ning et seda on vaja tõestada vahendeid valimata. Võib-olla ma veel ei mõista seda, kuna olen noor treener, kuid seda näeb väga tihti.»

Publiku lemmik

Bessonova tõusis maailma absoluutseks meistriks 2007. aastal, Pekingi olümpial tuli tal leppida pronksiga. Kuid nüüdseks Ukraina teletäheks tõusnud Bessonova ei kurda. Tema arvates on selline vastasseis üsna loomulik, arvestades, et kõik tahavad esimesed olla.

«Intriigid on muidugi rasked, kuid teisest küljest see viib ka edasi ja see on ju põnev,» sõnab Bessonova naerdes. «Tekib sportlik hasart. See vastasseis on raske, kuid huvitav. Tegelikult on ju igal spordialal intriige. Lisaks on meil lihtsalt selline olukord – oleme kõik naised.»

Ukrainlanna pidas vapralt vastu, olgugi et tihtilugu tuli tal leppida teise kohaga. Poliitilistele mängudele vaatamata suutis Bessonova aastaid võitlust esikoha eest jätkata.

«Iluvõimlemises on kohtunikud, mis tähendab, et ka palju erinevaid arvamusi. Palju on selliseid alasid, kus kohtunike tööd hinnatakse ebaausaks, ebaõiglaseks. Mõistan, et need on selle ala raskused, kuid sellesse tuleb õigesti suhtuda,» kirjeldab Bessonova. «Elasin alguses kohutavalt üle, kui mõistsin, et oleksin võinud ju parema hinde saada. Kuid hiljem ei pööranud ma enam tähelepanu hinnetele, vaid esinesin pealtvaatajate jaoks. Mõistsin, et saan sellest palju suurema naudingu, kui kohtunike ja heade hinnete nimel võisteldes.»

Elavalt tuleb silme ette pilt, kus Bessonova oivalise etteaste järel ühel tiitlivõistlusel pärast hinde kuulmist õlgu kehitab, seejärel naerma hakkab ja lootusetult pead raputab. Tee, mis tahad, ikka teine koht.

«Mul tuli sellist asja väga tihti ette. Alguses olin solvunud, pärast oli juba ükskõik, lõpuks lihtsalt naersin selle kõige peale,» kirjeldab ta. «Mõistsin, et kui see vahe on nii väike, siis see tõesti ei sõltu enam minust. See pole minu süü. Seda on võimalik ükskõik millise hindega mõjutada. See võis olla nimelt tehtud, aga võib-olla ka mitte.»

«Hakkasin sellesse rahulikumalt suhtuma. Lülitusin ümber pealtvaatajate peale ja otsisin ilmselt neilt tuge. Publik on mulle alati kaasa elanud,» lisab Bessonova. «Meil on selline sport, kus on kaunid naised ja naistel on oma maitse. Iga naine käib isemoodi riides, igaüks peab isemoodi ühte asja ilusaks, teist mitte. Naistel on ühele arvamusele jõuda äärmiselt raske, isegi kui iga samm täpselt lahti kirjutada.»

Naudib töö vilju

Ala subjektiivsus pole Bessonova arvates iluvõimlemise juures sugugi kõige raskem. Sportlasena tuli iga päev võidelda eelkõige iseendaga. Tippvõimleja elu tähendab, et vähemalt kaheksa tundi päevast veedetakse spordisaalis ning suurem osa vabast ajast kulub raskest trennist taastumiseks.

«Kõige raskem on nõrkustest üle saada. Laupäeva hommikul saalis olles saad aru, et kõik inimesed veel magavad ja neil on vaba aeg. Sul aga on kaks trenni. Sellistel hetkedel tahaks end haletseda, kõik jätta, magama minna ja sõpradega välja minna,» meenutab Bessonova, lisades, et seda aega ta enam taga ei igatse. «Trennides oli tihtilugu selliseid hetki, et ma enam ei suuda ja nüüd lähen minema.»

«Ja siis mind ajas närvi, et treenerid olid täiesti vait või öeldi, et «mine siis». Öelnuks siis vähemalt midagi,» jätkab Bessonova naerdes. «Aga nad teadsid, et järgmisel päeval tulen tagasi ja teen vaikselt tööd edasi. Nii nagu alati.»

Nüüd naudib Bessonova tehtud töö vilju. Populaarsest sportlasest on tänu rohketele telešõudele saanud Ukraina meelelahutustööstuse uus lemmik.

 

Mullu sportlaskarjääri lõpetanud Anna Bessonova näitas nädalavahetusel oma oskusi Tartu publikule.
foto: Margus Ansu